Alfred Biesen teos „Tunnete areng looduse suhtes keskajal ning kaasaegsel ajal“ on ajalooline käsitlus, kirjutatud 20. sajandi alguses. Raamat käsitleb inimkonna suhte loodusega arengut ning selgitab, kuidas need tunded on muutunud alates antiikajast läbi keskaja kuni kaasaegse ajani – keskendudes erinevatele epohadele ning nende tunnete kirjanduslikele väljendustele. Teksti alguses selgitab Biese oma uurimistöön eesmärke ning konteksti. Ta arutleb looduse ajaloolisest tähtsusest inimelus, märkides, kuidas fysikalised maastikud peegelduvad kultuurilistes väljendustes ning emotsionaalsetes reaktsioonides. Biese loob aluse põhjalikule uurimisele erinevate tsivilisatsioonide suhtele loodusega, rõhutades kirjanduse keskset rolli kui aknat ühiskonna tunnetesse loodusmaailma suhtes. Samuti tuob ta esile pingeid kristluse transtsendentaalsete vaadete ning varasemate paganlike traditsioonidest juurdunud intiimsemate nägemuste vahel, vihjates sellele, et neid teemasid käsitletakse edasi kogu teoses.