J. Krishnamurti teos „Haridus kui teenus“ on filosoofiline trattat hariduse olemuse kohta, kirjutatud 20. sajandi alguses. Publikatsioonis uuritakse hariduse muutvat rolli nii isiklikus kui ka ühiskondlikus arengus, rõhutades armastuse ning mõistvuse tähtsust õpetaja–õpilase suhetes. Raamat toetab uudset haridussüsteemi, mis prioriteetseb laste emotsionaalseid ning vaimseid vajadusi – vastupidiselt jäikadele, tavapärastele struktuuridele, jotka pidurdavad individuaalset kasvu. Krishnamurti väidab, et tõeline haridus peaks nii õpetajatel kui ka õpilastel edendama teenimis- ning vastutustunnet. Ta soovitab, et õpetaja lähenemine põhineks armastusel, luues kasvutavat keskkonda, mis julgustaks õpilasi õppima rõõmuga ning vabalt. Tekstis käsitletakse erinevaid omadusi, mis on õpetajatele hädavajalikud – nagu armastus, diskrimineerimatus ning soovimatuse tunne – ning mille abil saaks luua vastastikust austust ning kasvu väravat. Prioriteetides individuaalseid vajadusi ning isiksuse arengut, võivad koolid muutuda rõõmu- ja kogukonnakeskusteks, mitte lihtsalt teadmiste instituutideks – seeläbi aidates luua kaastundlikke ning pühendunud kodanikke.