„Kaunis naine, joka hiilis tubakat“ on Aleksandr Sergejevitš Puškinin luuleteos, která sõnastati 19. sajandi alguses ning kuulub kirjanduse romantismiajastu. See luuletus käsitleb ilu, iha ning tubakakasutamisega seotud omapärase võlu teemasid, uurides vastandusi looduse ahvatlevuse ning inimlikke ihade vahel. Luuletuses esineb kõneleja, kes on lummatud kaunis naise nimega Klimena ning kurdab tema ebatavalist eelistust inhalaada tubakat selle asemel et traditsioonilisi lilli, mida ta varem eelistas. Kõneleja käib läbi mitmeid fantaasiarikkaid kujutelmi, võrreldes armastatu valikut erinevate tegelastega – alates vanemast professorist kuni noore draagoonini, kes kõik on hõivatud oma tubakarituaalidega. Kogu aja jooksul väljendab kõneleja igatsust muutumise järele ning fantaseerib sellest, et temast saaks see tubaka, mida naine nii kallilt hoiab – näidates seeläbi iha ning melanhoolia segu. Lõppkokkuvõttes peegeldab teos saavutamatute armastuste olemust, paljastades nii imetluse kui ka alistumise tunnet selle kibedalt magusa iseloomu suhtes.