John Baron Moyle’i teos „Justinianuse instituutid“ on tõlge fundamentaalsest juridilisest teosest hilisrooma impeeriumist, mis tõenäoliselt kirjutati 6. sajandil eKr. See põhjalik trattat on vajalik juhend õigusteaduse üliõpilastele ning selgitab keiser Justinianus I poolt kehtestatud põhilisi juridilisi mõisteid ja põhimõtteid. Tekst käsitleb erinevaid õiguse aspekte, sealhulgas õigluse definitsioone, seaduste tüüpe (näiteks looduslik seadus, tsiviilseadus ning rahvaste seadus) ning üksikisikute õigusi ja kohustusi nende seaduste alusel. Teose alguses on keiser Justinianuse proloog, milles ta rõhutab seaduse tähtsust hea valitsemise ning õigluse säilitamisel impeeriumis. Tekst tutvustab ka olulisi teemasid nagu õigluse olemus, seaduste liigitamine ning erinevat tüüpi isikute juridiline staatus – sealhulgas vabad inimesed, orjad ning vabastatud orjad. Justinianus kirjeldab seaduse struktuuri, püüdes lihtsustada õigusteaduse õpetamist süstemaatilise lähenemisviisi abil, mis integreerib nii olemasolevad Rooma jurisprudensia tõed kui ka tavakäitumised. Alguosa annab vajaliku alustrooma juridilistest põhimõtetest, millele edaspidistes „Justinianuse instituutide“ raamatutes jätkatakse.