Persiuse „Satira“ on satirilistest luuletustest koosnev kogumik, kirjutatud 1. sajandil eKr. Tämä teos peegeldab autori teravat kriitikat ühiskonnale, keskendudes eriti Rooma moraalilisele ning sotsiaalsele lagunemisele. See käsitleb vooru, kurja ning kaasaegse roomalase elu silmakirjatust, fokusererides moraalifilosofial ja stoicismul. „Satira“-teose esimene osa tutvustab lugejatele Persiuse eripärase stiili – mida iseloomustavad vaimukus ning terav huumor. Prologis ning esimeses satiras esitab ta küsimusi luule väärtuse ning oma kirjutamise motiivide kohta, käsitledes nii ühiskondlikke probleeme kui ka isiklikke raskusi. Ta kritiseerib populaarse luule pealiskaudsust ning mõtiskleb filosofian ideaalide ning oma kaasaegsete tegelaste praktikate vahelisest erinevusest. Persius kasutab elavaid kuvandeid ning retorilisi küsimusi, luues nii tonin oma aja moraalimaastiku teravale analüüsile – samal ajal kehtestades oma ainulaadse hääle Rooma satiirikirjanduse traditsioonis.
Selle väljaande Persiuse tekst põhineb peamiselt Jahnin viimase ülevaatuse (1868) versioonil – Eessõna.