Vicente Blasco Ibáñezi romaan „El préstamo de la difunta“ on kirjutatud 20. sajandi alguses. Lugu keskendub noorele gauchole nimega Rosalindo Ovejero, kes läheb teekonnale oma mägiküljest Salta-linna, et osaleda religioosses paraadis. Hän kannab endas kaasa oma kaaskylänike lootusi ja palveid – neile on antud ülesanne süüdata küünlaid nende vaimsete vajaduste rahuldamiseks, mis näitab usku ning kogukonna seost, mis läbib kogu narratiivi. Romaanin alusosa tutvustab meile Rosalindot enne tema teekonda, kui ta mõtleb oma kogukonna traditsioonidele ning heaolu langusele nende eludes. Paradii ettevalmistuste käigus näeb lugeja rikkalikku paiklikku folklorit, usku ning ühiskondlikke muutusi. Lugu võtab tumedama suunan, kui mainitakse vägivaldset kokkupuudet linnas – see viib Rosalindon otsustuseni põgeneda, et vältida oma tegevuste tagajärgi. See loob tausta tema raskele teekonnale Andide karmides maastikes, kus ellujäämise, identiteedi ning üleloomuliku teemad läbivad kogu tema otsingu salapärase „difunta“-võlga tasumiseks.