Immanuel Kanti „Moraali metafüüsikan põhimõtted“ on filosoofiline teos, kirjutatud 1700-luvun lõpus. See teos on lähtepunktiks kaasaegsele eetikateooriale, käsitledes eriti moraalifilosofian aluseid ning kohustuste olemuslikku iseloomu. Kant uurib mõisteid nagu hea tahe, moraaliline kohustus ning moraaliseaduste sõnastamine, mis ületab individuaalseid kalduvusi, ja pakub raamistikku moraali mõistmiseks, mis põhineb ratsionaalsetel põhimõtetel. Teksti alguses käsitleb Kant filosoofian eri harude vahelisi erinevusi ning väidab vajadusest moraalimafüüsikast, mis oleks sõltumatu empiirilisest mõjust. Ta väidab, et tõelised moraalsed teod peavad tulenema puhtast kohustustunnet, mida juhib ratsionaliteet, mitte enesehuvist või emotsionaalsest kalduvusest. Kant tutvustab ka kategoorilise imperatiivi kontseptsiooni – universaalset moraaliseadust, mille eesmärk on juhendada ratsionaalseid olendeid nende otsuste tegemisel. See põhimõte illustreerib, et moraalne väärtus ei tulene tegevuste tulemustest, vaid motivatsioonidest, mis põhinevad kohustusel ning austavad ratsionaalsete olendite sisemist väärtust nende enda olemusena.