Martin Lutherin „Avatud kiri tõlkimisest“ on teoloogiline trattatus, kirjutatud 1500-luvun alustel, reformatsiooniajal. Raamat toimib Lutheri tõlkide kaitsmisena Piibli tõlkimisel saksakeelde ning keskendub peamiselt katoliiklike autoriteetide kriitikale tema tõlgenduste suhtes Pühakirjast. Tekstis käsitletakse väljakutseid ning vastutusi, mis kaasnevad püha tekstide tõlkimisega – eriti selliste vaidlusaluste teoloogiliste küsimuste puhul nagu õigustamine ainult usku kaudu. Kirjas vastab Luther sõbra küsimustele oma tõlgete valikute kohta, eriti seoses sõna „sola“ (ainult) kasutamisega tema versioonis Roomlastele 3:28 – ta väidab, et ainult usk on kristliku päästmise keskmes ning vajalik, et edastada Püha Pauluse mõte. Luther rõhutab ka ligipääsetavat keelt kasutamise tähtsust, mis peegeldaks tavapärase saksakeele kõnelejate vajadusi, eeliselt võrreldes sellega, kui tugindataks ainult sõna-sõnalt kreeka- või ladinakeelsest tõlkest – mis võib olla ebaselge või eksitav. Lutheri kirglik pooldus täpsemat ning siiramat lähenemist tõlkimisele rõhutab tema usku, et keel peaks teenindama usklike vajadusi, kes soovivad mõista ning osaleda kristlikus usus. Kogu tekstis kaitseb Luther oma autoriteeti ning võimet tõlkijana vastu oma vastaste süüdistusi ning väidab, et õige arusaam Pühakirjast on kiriku heaolu jaoks ülioluline.