Francis Grose’i „1811 Dictionary of the Vulgar Tongue“ on slängi- ja vardagausinteemaline leksikon, joka koostati 19. sajandi alguses. Raamat sisaldab laiavalt terminite kogumit, mida kasutasid erinevad sosiaalsed klassid – eritytelt keskendudes alamklasside jargonile, sealhulgas vargade, taskupokkijate ja muude sarnaste inimeste väljenditele, samuti ülikoolislängist. Teos on suunatud dokumenteerima ning teha arusaadavaks seda värvikasta ning sageli vulgaarset keelt, mis iseloomustas seda aega. Sõnaraamatu alguses mainitakse, et kapten Grose’i algselt koostatud töö on muudetud ning laiendatud modernistide lisanditega, et paremini peegeldada muutuvat vardagauspråki. Eessõnas käsitletakse vajadust mõista erinevate sosiaalrühmide poolt kasutatavat ainulaadset slängi ning rõhutatakse, et ka jõukad ning moekad inimesed arendasid oma omi vulgaartermineid. Grose väidab nende terminite mõistmise moraalilist tähtsust ning soovitab, et sõnaraamat aitaks vähendada vulgaarse keele mõju laiemas ühiskonnas – eriti naiste hulgas. Sõnaraamatu alguses on ka näited terminitest, mis illustreerivad mitmekesist sisuvalikut alates mängulistest kuni riskeemseteni ning näitavad sel ajastu elavat keelelisi olgusyhteid.
Uusintapainos tekijän teoksesta Lexicon balatronicum; rehentelevän slangin, yliopistohuumorin ja taskuvarkaiden kaunopuheisuuden sanakirja (jota on nyt huomattavasti muokannut ja laajentanut Whip Clubin jäsen lisäämällä siihen nykyajan muutokset ja parannukset).